Uus maailm sünnib meie seest. Liigume inimkonnana tundmatusse, kus on vaja loobuda paljudest (et mitte öelda kõigist) seni turvalistest pide- ja toetuspunktidest. Mida vähem vajame sellele teekonnale kaasavõtmiseks, seda parem meile, seda kindlamalt jääme püsima mistahes tormides ja kriisides.
Pühapäeval (29.1.23) veganrestoranis “Oasis” korraldatud vestlusõhtul küsis Toomas Laigu mu käest, kuidas minna tervelt sellest kaootilisest ajast läbi?
Kogu transformatsioon nii oma elus kui ka laiemas mõõtkavas tehakse ära intensiivsete sisemiste protsessidena. Välise maailma pilt või film annab lihtsalt infot selle kohta, millisesse faasi see protsess on parasjagu jõudnud.
Lähenen sellele esmalt intellektuaalsest vaatepunktist ja toon näite teaduse valdkonnast. Klassikalise, tasakaalu termodünaamika kõrval arendati XX sajandil ka mittetasakaalu-termodünaamikat, Ilya Prigogine pälvis 1977. aastal Nobeli preemia dissipatiivsete struktuuride (termodünaamilisest tasakaalust kaugel asuvad avatud mittelineaarsed süsteemid) eest. Teatud kriitilistes bifurkatsiooni punktides (äärmuslikult ebastabiilsetes olukordades, kus leiavad aset dramaatilised ja ettearvamatud sündmused) võib dissipatiivne struktuur nii hävida kui ka teha läbimurde, luues uue(d) kompleksse(d) struktuuri(d). Just sellel hetkel võib transformatsiooniprotsessi saatuse otsustada nähtamatute jõuvahekordade muutus, mis tuleneb mingist tugevast impulsist.
Kandes selle võrdpildi üle kollektiivsele teadvusele, on tugeva nähtamatu impulsi rollis praeguses ajas individuatsiooni läbinud inimeste osakaalu järsk tõus ning nende nn energeetiline kõrgsagedus, mis muudab mängu. Teadlik inimene suudab absurdi maandunud ühiskondlikke olusid tervitada kui head treenerit, et kaevata endas lahti kõik Varju kihid. Mida suurem hulk inimesi suudab teadvustada Varju tegelikku olemust, seda rohkem avaldub inimeste Looja-potentsiaal ning seda võimsamaid metamorfoose hakkame kogema ka ühiskonnas.
Sellel uuel tasandil ei kohta me enam vanu võimu- ja egomänge, püramiiditaolist hierahiat jmt. Uut ühiskonda saab luua inimestega, kes tõeliselt usaldavad üksteist ja kus kogu protsess on läbipaistev. Igaüks annab endast parima selles vallas või valdkondades, milles tema on andekas ja võimekas, üksteist toetatakse ja aidatakse iseenesestmõistetavalt ning delikaatselt. Meil kõigil on omad tugevad ja nõrgemad küljed, kõrgema teadlikkusega meeskonnas toimub nõrgemate külgede tasakaalustamine teiste poolt loomulikult ja vahel isegi märkamatult, sest eesmärgiks on luua elukorraldust kõigi olendite kõrgeimaks hüvanguks. Selle võrdluseks võib tuua elusorganismi, kus kõigil organitel on oma väga oluline roll (ei ole maks olulisem kopsust või aju südamest) ning ühe organi tasakaalust väljaminekul tõttavad teised organid seda kohe tasakaalustama, et säilitada organismi terviklikkus. Seda nimetatakse homoöstaasiks.
Iseorganiseeruva organisatsiooni põhimõtete mõistmine algab inimese kui tervikliku olendi aktsepteerimisest sellisena nagu ta hetkel on. See omakorda igaühe julgusest tunnistada iseennast kõigi oma vooruste ja ebakohtadega, armastada nii oma andeid kui ka haavatavust, õrnust, traumadest tekitatud pimekohti, ebakindlust ja kõike muud, mida kiputakse edukultuse maailmas lahterdama n-ö miinuspoolele. Alles siis, kui me võtame end vastu nii oma valguse kui ka varjudega, oleme me empaatilised teiste inimeste suhtes ning suudame mõista protsesse teistes inimestes ja ühiskondlikus transformatsioonis. Ning alles siis avaneb tegelik võime mõista iseorganiseerumise sügavamat tähendust.
Kas Sa oskad ette kujutada organisatsiooni, kus puuduvad ülemused, mis organiseerib end ise nagu elus organism ning kus Sa oled oodatud sellisena nagu Sa oled? Sotsiaal- ja majandusteadlane Frédéric Laloux on sel teemal kirjutanud raamatu Reinventing Organizations: A Guide to Creating Organizations Inspired by the Next Stage of Human Consciousness (“Taasleiutame organisatsioonid. Loome organisatsioone kooskõlas inimkonna uue teadlikkusega”) ning selle kohta saab lähemalt uurida siit – https://www.reinventingorganizations.com/.
Teel iseorganiseeruvasse ühiskonda läbime me perioodi, kus püütakse katsetada erinevate hübriidsete vormidega uuest ja vanast mõtlemisest, püüdes vanadest struktuuridest kaasa võtta parima osa. Kuivõrd elujõulised need saavad olema, oleneb neis osalevate inimeste tahtest ja julgusest vaadata otsa Varjule iseendas ning sellest varjude orust julgelt ja sirge seljaga läbi minna.
Selge on aga see, et struktuurid, mis loovad uuesti korduvaid (ja tegelikult Varju poolt) kontrollitud mustreid, kuhu inimesed kinni jäävad, ei vii elu edasi. Seda illustreerib näiteks paljukihiline allegooriline filmiseriaal Westworld, mis aitab lahti mõtestada ka praeguses ajas lahtirulluvaid sündmusi.
Mida teadlikumalt suudab inimene teha valikuid, mis võimaldavad tal järjest selgemalt olla oma Väes ja mõista reaalsuse loomise sügavaid saladusi, seda suuremaid muutusi loob ta nii oma elus kui ka laiemalt. See võib varasema paradigma vaatevinklist tunduda raskesti hoomatav, aga tõde on see, et mida kindlakäelisemalt valib inimene omaenda elu telje, omaenda sügavaima potentsiaali avamise, mis võib kõrvaltvaatajatele tunduda vahel ka ekstreemselt enesekeskne, seda suuremat ja parimat mõju avaldab ta tegelikult ümbritsevale keskkonnale. Selleks, et liikuda energeetiliselt uuele tasandile, tuleb muuhulgas loobuda oma senistest identiteetidest (NB! ka vaimsest egost!!!) ning saada kõigest õpitust-omandatust vabaks. Minnes sedakaudu energeetilisse uuestisündi, avaneb reaalsuse multidimensiooniline olemus ning tõeline avarus koos kirjeldamatu vabadusega Uueks Loomiseks.
16. mail 2022 / 30. jaanuaril 2023
Päises Arne Aderi foto Metsvint, vt ka Arne veebi Loodusemees
