Vastutuse võtmine oma elu ja loomingu eest on tänase aja imperatiiv. Sisemise puhastuse eest ei õnnestu enam põgeneda kellelgi. Inimene on planeedil Maa pikki aegu ringi ekselnud erinevates labürintides ja mässinud end seal üha tihedamatesse mentaalsetesse võrkudesse: kontseptsioonid, definitsioonid, seadused, dogmad, normatiivid…
Ta on jäänud kinni illusioonidesse ja unustanud oma jumaliku päritolu. Kuni kõige sügavam surutis, lõikavam eraldatus, kõige lämmatavam umbmaterialistliku mõtteviisi tagajärg saab inimese kätte ning ta mõistab, et tal on aeg tõusta iseenda ja inimkonna kannatuskoorma kohale ning hoomata avaramat perspektiivi. Jõuda sügavaimasse mõistmisse kõige Üksolekust ning ülendada kõik kogemused Terviku teenistusse.
Oleme keset suuri muutuste tuuli ja keeristorme kohas, kus meie kollektiivsest teadvustamatusest on vabanemas tohutu kogus seni allasurutud valu, mida ei saa eirata ning millega meil maailmakaose keskel kogu oma hapruses ja haavatavuses toime tuleb tulla.
Pärast üht kõnelust Tiina Varataluga sündis tema sulest taolist protsessi kokkuvõttev stroof:
Usaldus minna põhja valguse järele
ja julgus tulilinnu tõstvas hinges
kuuluvad jumalikku lepingusse.
Ükskõik kui ränka kohta inimene oma teekonnal ka poleks sattunud, muusika võib olla see tulilind, mis tõstab inimese ahastusest üles ning ühendab ta hetkega kõrgema reaalsuse, hinge ja vaimuga. Muusika võib päästa elu. Olen seda palju aastaid tagasi ise kogenud. Hingestatud muusika on ühendus puhta olemise väljaga teispool viie meelega kängitsetud ahtakest sagedusriba.
Eesti on maailmas ainulaadne paljudel põhjustel. Elusa muusikakultuuri külluslikkuselt oleme kahtlemata üks maailma rikkamaid maid. Viimase kahe aasta ekstreemkogemus pani seda veel vahedamalt tunnetama – ligipääsu puudumise tõttu avalikule kontserdielule. 2020. aasta oktoobris Viini Musikvereinis Martin Haselböcki orkestri Wiener Akademie kontserdi kuulamist võtsin kui potentsiaalselt viimast orkestrikontserti… teadmata ajani, sest olin otsustanud mõistusevastaseid maskeraade mitte kaasa teha. Pärast piirangute mahavõtmist sel kevadel ei tõtanud ma kontserdisaali, sest lühiajaline väljatulek askeesist ei tundunud hea mõte. Sel sügisel Vanemuise orkestri avakontserdil uuesti elusat orkestrikõla kuuldes kummardasin pisaraid neelates sõnatus tänulikkuses muusikute ees, kes olid kõigest sellest läbi tulnud. Noore Tähe-Lee Liivi Rahmaninovi Teise klaverikontserdi uskumatult küps tõlgendus koostöös dirigent Risto Joostiga ja sellest vahetult osasaamise võimalus tundus imena.
Tundsin, et meile kõigile on antud uus võimalus. Välise maailma piirangud on aidanud kõrvaldada sisemisi barjääre ja piiranguid hingeeheduse sügavusloodilt.
Jättes selja taha vana, üha enam koostlaguneva hierarhilise ühiskonnamudeli, on parim valik avada end teadlikult uutele võimalikkuste tasanditele, sealhulgas iseorganiseerumispõhimõtetele. Uus reaalsus saab sündida ainult meie seest. Kaoseajast kannab kõige võimsamalt läbi julgus alistuda tundmatusele, julgus valida omaenda potentsiaali võimalikult aus ja ehe avamine, julgus sukelduda omaenda vaimu ja hinge sügavustesse ja kõrgustesse ning elada ja väljendada oma sisemist tuld.
Selles võtmes teeb võimsat tööd Kristjan Järvi oma orkestriga Läänemere Filharmoonikud. Uus teadvustasand, kõige looduga kooskõlas võnkuv uus elukorraldus on võimalik luua üksnes isikliku ja kollektiivse tervenemise kaudu. Teekond, mida käib Kristjan Järvi koos orkestritäie noorte muusikutega kõigist Läänemerd ümbritsevatest maadest, on teadlik kollektiivse tervenemise teekond, mille eelduseks on iga liikme individuatsioon autentse ja tervikliku iseendani.
Läänemere Filharmoonikute turnee Meresillad lõppkontsert Estonia kontserdisaalis 21. septembril Kristjan Järvi juhatusel, eriti selle lõpukulminatsioon Liis Jürgensi teosega Tabu-tabu unenägu oli kui portaal tervikliku ja südamest lähtuva maailmatunnetuse aeda – uude reaalsusse.
Kontserti alustas Kristjan Järvi arranžeering Sibeliuse muusikast Ascending Swans, peateosena kõlas värvikalt ja kaasakiskuvalt dirigendi seatud koondsümfoonia Tšaikovski balletist Pähklipureja, millele järgnesid elurõõmust pulbitsevad esimene osa Räätsa Kontserdist kammerorkestrile op 16 ning Tubina Setu tants.
Kristjan Järvi on klassikalise muusika kontserdiformaadi julge uuendaja – orkester esitab kogu kontserdikava peast ning püsti seistes, kogu kava esitatakse vaheajata ühe pika kaarena. Orkestrandid liiguvad ja suhtlevad üksteisega muusika esitamise käigus laval vabalt (vastavalt koreograafiale). Orkestriliikmed tulevad kontserdi algul lavale rituaalse keskendumisega loodud helide saatel, mis häälestab kõiki saalis viibijaid Kohalollu.
Vastavalt oma nägemusele arranžeerib Kristjan Järvi orkestrile klassikateoseid (nagu Tšaikovski ballettidest sümfooniliste koondversioonide loomine). Oluline on aga see, mis on vormiliste teisenduste sisu ja tulemus – nimelt teatud traditsiooniliste akadeemiliste raamide eemaldamine.
Muusika pääseb peast mängides ja tänu paremale omavahelisele suhtlusele nii dirigendi ja orkestri kui ka esitajate ja kuulajate vahel jõulisemalt voolama. See on kui jõgi, mille lüüsid on avatud.
Kristjan Järvi on oma kogemustest teiste muusika- ja kunstižanritega kaasa võtnud ääretult siira, puhta ja sügava tunnetuse kunstiteose olemuslikust tuumast ja karakteritest. Ta laseb muusika dirigeerides täielikult läbi oma keha tulvata. Võiks öelda, et ta kohati tantsib partituuri koos oma orkestriga reaalsusse, nii nagu iidsel ajal šamaan oma hõimu hüvanguks. Tants on kehaliselt kõikehõlmavaim muusikale andumise laad.
Orkestri harfimängija Liis Jürgensi teose Tabu-tabu unenägu puhul kehastus Järvi ka täiesti nähtavalt šamaani rolli, juhatades paljuski ühisimprovisatsioonil ja -loitsimisel põhinevat multidimensioonilist teost šamaanitrummiga; parmupillil soleeris sugestiivselt Meisterjaan. Ettekandest kujunes kõigile rituaalne tabudest, vanadest iganenud mustritest, akadeemilistest raamidest ja veel paljust muust lahtiraputav katarsisesse suunduv dünaamiline ühismeditatsioon.
Tähelepanuväärne oli kogu orkestri, dirigendi ja solistide (imetlusväärsed löökpillisoolod!) kehastumine justkui üheks hiiglaslikuks pulseerivaks, voogavaks ja lainetavaks elusorganismiks. Kunstnik ja filosoof Walter Russell on öelnud: Mõista laine mehaanikat tähendab mõista kogu looduse saladust. Järvi on koos Läänemere Filharmoonikutega astunud selle mõistmisel sammu lähemale…
Inimene on õnnelik siis, kui ta saab luua – südamest ja tuliselt – ning voolata ja heliseda oma ürgse olemuse voolusängis. Kooskõlas loodusega, kooskõlas universaalsete kosmiliste seaduspäradega, kooskõlas oma hinge ja vaimu kutsumusega ning ühisloomingus kaaslastega. Armastades Loojat iseendas ja Loodut kõiges orgaanilises.
Tõuse ja sära, kaunis jumalik Inimene!