Muusika on oma olemuselt kunstidest abstraktsemaid. Sügavusmõõtmega muusika mitte üksnes ei puuduta hinge, vaid võib esile kutsuda ka elumuutvaid transpersonaalseid kogemusi. Muusika on väga intensiivne kunstivorm, sest helilained mõjutavad inimest nii emotsionaalsel, vaimsel, energeetilisel, peenenergeetilisel kui ka väga otseselt füüsilisel, keha tasandil.
Muusika loomise ja esitamisega peaks kaasnema kõrge teadlikkus ja suur vastutustunne, sest muusikaga on võimalik piltlikult väljendades nii tervendada kui ka tappa. Manipulatsioon teatud energeetiliste mustrite kaudu võib pikaajalisel „annustamisel“ inimese vaimu tasalülitada. Akustiline pealesurutud helitapeedi terror, mis ründab inimest sageli tänases avalikus ruumis, tekitab kumuleeruvat disharmooniat nii vastavas keskkonnas kui ka seal viibivates inimestes ning kurnab ja ärritab immuunsüsteemi.
Iidsete müütide järgi on maailm loodud heli abil. Ka sõna on oma olemuselt heli. Sanskritikeelset mõistet Nada Brahma on võimalik tõlkida kui „maailm on heli, heli on maailm”, aga ka „tühjus on heli”, samuti – „vaim ja hing on heli”. Mõni allikas väidab, et nn ürgheli on algsem kui valgus. Walter Russell on öelnud: „Mõista laine mehaanikat tähendab mõista kogu Looduse saladust.” Võngete ja helide vormikujundav mõju jõudis uusaja inimese teadvusse Goethe kaasaegse, loodusteadlase Ernst Chladni avastuste kaudu, kui poogna abil vibreerima pandud peene liivaga kaetud klaasplaatidel tekkisid korrapärased geomeetrilised mustrid ja struktuurid. Sealt alguse saanud uurimissuunda arendasid XX sajandil edasi šveitsi arst ja teadlane Hans Jenny, andes sellele nime kümaatika, ning saksa kunstnik ja teadlane Alexander Lauterwasser. Kvantfüüsika ja stringiteooria seisukohalt on samuti selge, et vormide ja mateeria tekkimisel on primaarsed võnkeprotsessid.
Inimkõrvale kuuldavas vahemikus tajume võnkeid helina selle tavatähenduses. Ühesainsas akustilise instrumendi või hääle tekitatud helis koos paljude kaasa kõlavate ülemhelidega avaldub hämmastav spekter matemaatilisi proportsioone,sisaldades strukturaalseid alusseoseid, millel rajaneb nähtav maailm. Arvo Pärdi tintinnabuli-muusika üks tugevamaid impulsse XX sajandi viimase veerandi muusikalisele mõtlemisele oli iga üksiku heli väärtustamise tulipunkti tõstmine. Pärt on midagi väga tuumatabavat mõistnud heli matemaatilise ja geomeetrilise olemuse kohta ja selles peitub ka tintinnabuli-stiili seni ikka veel lõpuni lahti kodeerimata saladus.
Helide ühendamisest sündivad kooskõlad ja helikangad sisaldavad nii kompleksseid matemaatilisi suhteseoseid ja energeetilisi välju, et nende tervikanalüüs ei ole meile tegelikult mis tahes muusika puhul seni olnud jõukohane. Ja ilmselgelt ei olegi võimalik muusikalist maagiat sõnadega ammendavalt lahti seletada. Meenub Leibnizi kuulus tsitaat: „Muusika on salajane matemaatiline harjutus hingele, kes ei ole teadlik sellest, et ta arvutab.”
Arvo Pärdile (s 1935) maailmakuulsuse toonud tintinnabuli-stiil (tintinnabulum — lad k kelluke) eksisteerib juba ligi pool sajandit, lummates kuulajaid muusikaga, mis justnagu vahendaks informatsiooni teadvuse teistelt tasanditelt. See muusika kõnetab inimolemuse kõige sügavamaid kihte ning erinevalt valdavast osast nüüdismuusikast ei ole vajanud kuulajaga kontakti saavutamiseks mingeid eelnevaid selgitusi. Pärdi tintinnabuli-muusika kuulub juba aastaid maailmas kõige armastatuma ja sagedamini esitatava (ka lugematutes filmides ja koreograafiates kasutatava) nn tõsise nüüdismuusika hulka, elavate klassikute hulgas leidub talle selles mõttes kogu maailmas vaevu võrdset. Pärdi looming jõuab kõigi ühiskonnakihtide, huvi- ja vanusegruppide inimesteni, küsimata nahavärvist, usutunnistusest, maailmavaatest. Ainus vajalik eeldus selle muusika vastuvõtmiseks on avatus. Milline salapärane vägi peitub tintinnabuli-muusikas, mil moel on Pärdil õnnestunud luua niisugune helikeel, mis kõnetab nii tohutut hulka praegu planeedil Maa elavast inimkonnast?
Väline maailm tänapäeva ühiskonna mõistes on inimest siiani vaimses mõttes „laiali” kiskunud — risustades ta tähelepanu kireva infovoo ja kõikvõimaliku materiaalse ning ka mentaalse pudipadiga. Inimene on olnud tõmmatud rahaorjandusliku ühiskonnakorralduse rattale, kus ta elu on olnud täidetud väliste asjade järele jooksmise ja ellujäämiseks hädavaliku rahakopika teenimisega, mis ei ole jätnud aega oma hingega, oma sügavama olemusega kontakti otsimiseks ja loomiseks. Seda võiks iseloomustada järgmise kujutluspildiga: materiaalses tänapäeva maailmas on inimene enamasti olnud laiali tõmmatud horisontaalteljele, kaotanud end ära välisesse, pendeldades lakkamatult lineaarse aja mineviku ja tuleviku vahel ning ei ole mallanud jääda seisma, et luua kontakti elu vertikaalse teljega oma hinge kaudu.
Vastukaaluks sellele võiks inimese vaimseid otsinguid võrrelda keskendumisega vertikaalteljele, välja astumisega horisontaalses liinis kulgevast karussellist, keskendumisega Olemisele olevikuhetkes ning selle kaudu ajaliku ja ajatu kokkupuutepunktile. Arvo Pärdi tintinnabuli-muusika peatab kuulaja jaoks igapäevaelu karusselli, tõmbab ta välja horisontaalsest laialivalguvusest ja asetab silmitsi elu vertikaalse teljega — iseenda, oma hinge ja seeläbi ka ajatuse dimensiooniga.
Oleme inimkonnana jõudnud faasi, kus kollektiivne teadvus, mis on pikalt põhinenud duaalsest elutunnetusest tuleneval eraldatusel, on teisenemas. Mehhanistlik-materialistlik maailmapilt on murenenud igast otsast, põhjustades ühiskonnas ühest küljest agooniat, teisalt tulvab aga igast praost sisse iidse teadmise valguskiiri — nähtav maailm, mida meid on sünnist saati harjutatud pidama reaalseks, on tegelikult määratu illusioon. Astrofüüsik Giuliana Conforto teooria järgi on nähtava maailma illusiooni põhjustajaks elektromagnetväli, mis valgustab ca nelja protsenti kõige olemasoleva massist. Elektromagnetiline valgus ongi see „illusiooniloor”, mis varjab nii tõelist valgust (70%) kui ka tumedat mateeriat.
Aastatuhandeid vana teadmine Elu müstilisest ühtsest algallikast, mida on ikka ja jälle püütud inimeste teadvusest välja rookida, on viimaste aastakümnete jooksul jõudnud plahvatuslikult väga paljude inimeste teadvusse. Järjest enam astub ka avaralt mõtlevaid teadlasi — kvantfüüsikuid, astrofüüsikuid, biolooge jt —, avalikult üles tõdemusega, et kõik olemasolev põhineb ühtsel teadvusel. Nagu ütleb füüsikaprofessor John Hagelin: me oleme kõik üksteisega ning kõige eksisteerivaga ühtse superstringide välja kaudu ühenduses, „Elu on fundamentaalselt Üks”.
Sellest ühtsusteadvuse aspektist vaadatuna kaob ära kohtumõistmise, hindamise, lahterdamise vajadus, mis on ego atribuut. Kõrgeima vaimsuse kandjad läbi kogu inimkonna ajaloo on olnud vabad kohtumõistmise korsetist, nad on tajunud elu erinevaid ilminguid ühtse terviku osana. Arvo Pärdi loomingut läbib tulikirjana ennastunustav ÜHE otsing ning distantseerumine kohtumõistmisest. Tintinnabuli-stiilis jõudis ta oma sõnumi kristalliseerunud olekuni, ent need põhiprintsiibid on Pärdi muusika austajale tuttavad ka juba tema esimese perioodi loomingust. Niisiis, ammu enne seda, kui ühtsusteadvuse idee hakkas uuesti laiemalt kollektiivsesse teadvusse imbuma, töötas helilooja Arvo Pärt intensiivselt oma helikeelt otsides enese teadmata inimkonna uue vaimse paradigma teerajajana ja seda keset umbset materialistlik-sovjetlikku absurditihnikut!
Tulles tagasi tänasesse päeva, on iga ühtsusteadvust sisekaemuses kogenud inimhing silmitsi dilemmaga, kuidas elada ühtsusteadvusest lähtuvalt ühiskonnas, mis ei ole mitte ainult duaalsel printsiibil põhinev, vaid on tänaseks polariseerunud äärmuseni. Kuidas toimida argielus, kus inimest ründavad kõikvõimalike kanalite kaudu polariseerunud ühiskonna intriigid, skandaalid, katastroofid ja draamad? Ja siin punktis jõuangi tintinnabuli-stiili olemusliku tähtsuse juurde loendamatute inimeste jaoks tänapäeva maailmas. Selle ülesandega on võimalik toime tulla, liikudes polariseerunud dualismi vintsutustest vaimse olendina teistsugusesse duaalsusse, mida võiks nimetada „sulandunud duaalsuseks”.
Sulandunud duaalsus nii vaimses kui ka kompositsioonitehnilises mõttes on minu jaoks tintinnabuli-stiili üks võtmeparameetreid. Sellisest vaimsest hoiakust lähtudes ei põgene sa (ükskõik kas otseses või ülekantud tähenduses) mitte maailma eest kõrbe või üksikule saarele, vaid jääd inimeste keskele, osaled elu kulgemises, vaadeldes kõike, mis sellesse maailma kuulub, ja tunned sügavat kaastunnet kõigi kannatavate olendite vastu, kuid loobud kohtumõistmisest, loobud hinnangutest, nii palju kui võimalik. Jäädes maailma ning jagades oma armastust, mis tulvab ühtsusteadvusest sinu kaudu maailma, liigub inimhing teistsugusesse duaalsusse, kus ei ole enam vaja valida kas ühe või teise (partei, maailmavaate, leeri, usutunnistuse, orientatsiooni, seisukoha jne jne) vahel, vaid erinevad polaarsused eksisteerivad võrdväärselt, samaaegselt ja ühesuguse eluõigusega. Sulandunud duaalsuses distantseerub inimene n-ö „ükspolaarsusest” (st valides kas „üht” või „teist”) ning valib „kakspolaarsuse”, st aktsepteerib mõlema polaarsuse üheaegset eksisteerimist (mis ei tähenda aga igasuguse tegevuse heakskiitmist). Ta teab, et igas inimeses, ka temas endas, peitub nii valguse kui ka varju pool nii nagu ka välises maailmas.
Selle teadmise valguses andestab inimene nii iseendale kui ka teistele ning ei otsi enam „vaenlasi”, „vastaseid” ega „süüdlasi” endast väljaspool, st välises maailmas. See teadmine hoiab ära vaimse kõrkuse tekkimise (mida paraku kohtab tihti akadeemilistes ringkondades, aga ka spirituaalsete gurude seas), sest ei ole olemas „paremat”, „õigemat”, „targemat”, „kiiremat, „vaimsemat”, „puhtamat” teed — iga hinge tee siin maailmas on ainulaadne ja erakordne ning oma hingepeeglisse vaatamisel on olulised üksnes ausus ja julgus.
Välises maailmas asuvat „kurja” ei saa kaotada selle vastu võideldes. Üksnes sügav kaastunne ja armastus võivad kaasa tuua murrangu…
See vaimne informatsioon kiirgub igast tintinnabuli-heliteosest sinna salvestatud energiaväljade kaudu, mille edasiandmiseks peavad interpreedid olema häälestunud samale lainepikkusele. Tintinnabuli näiliselt lihtsa muusika interpreteerimise suurim väljakutse seisnebki interpreedi vaimses valmisolekus, võimes lugeda teose energeetilist maatriksit ja seda isetult edasi anda. Geniaalne muusika seisab eksistentsi saladustele lähemal kui mis tahes teine inimtegevuse valdkond ning see ühendus toimib matemaatika, geomeetria kaudu. Pärdi üks armastatumaid tsitaate on: Alguses oli Sõna. Mõeldes erinevate rahvaste iidsete loomismüütide ja kaasaja teadusmaailma avastuste peale, on väga tõenäoline, et seda ajatut tõde võiks väljendada ka nii: Alguses oli Heli.
Pärt on laskunud oma muusika otsingul läbi paljude-paljude eksistentsi kihtide sügavale iseenda tuumolemusse — ajaliku ja ajatu, nähtava ja nähtamatu maailma kokkupuutepunkti. See kokkupuutepunkt kujutab endast püha ruumi, kus inimene saab ühendusse astuda Olemise saladusega. Sellest salakambrist ammutatud ajatu informatsioon on leidnud tintinnabuli-muusika kaudu tee lugematute inimeste südamesse ja hinge, valmistades ette vaimse paradigma muutumist, mida praegu kogu maailmas kogeme.
Me ei saa muuta maailma väljaspool ennast. Ka üksnes soov muuta maailma on agressioon, nagu on öelnud helilooja Arvo Pärt ühes kunagises intervjuus. Me saame muuta ainult iseennast ja selle protsessi käigus võib muutuda maailm.
Ilmunud septembris 2022 väljaandes Kolleegium
